Millele põhineb Spring raamistik?

Spring raamistik põhineb järgmistel peamistel põhimõtetel ja kontseptsioonidel:

Juhtimise pöördumine (Inversion of Control, IoC): Spring IoC konteiner haldab objektide (bean-ide) elutsüklit, nende loomist, konfiguratsiooni ja sõltuvuste kogumist. Selle asemel, et objektid ise loovad või leiavad oma sõltuvused, "sisestab" konteiner need. Seda saavutatakse järgmiste vahenditega:
- Sõltuvuste sisestamine (Dependency Injection, DI): Konteiner pakub sõltuvused objektidele konstruktorite, setter-meetodite või väljade kaudu.
Aspekt-juhtimine (Aspect-Oriented Programming, AOP): Spring AOP võimaldab eraldada ühised ülesanded (logimine, turvalisus, tehingute haldamine) põhiloogikast. Seda tehakse "aspektide" määratlemisega, mis muudavad "liitumispunktide" (join points) käitumist, näiteks meetodite kutsed:
Abstraktsioon: Spring pakub erinevate tehnoloogiate (JDBC, JPA, JMS, tehingud) abstraktseid tasandeid, võimaldades arendajatel töötada Spring API-ga, mitte otse konkreetse tehnoloogia API-ga. See lihtsustab vahetamist ja parandab testimist:
Nõrk sidumine (Loose Coupling): IoC ja DI põhimõtted soodustavad nõrka sidet komponentide vahel, kus objektid sõltuvad vähem oma sõltuvuste konkreetsetest rakendustest. See lihtsustab testimist (sõltuvuste asendamine) ja refaktorimist:
Pojo-juhtimine: Spring võimaldab kasutada lihtsaid Java-objekte (Plain Old Java Objects) ettevõtlusrakenduste ehitamisel, vältides spetsiaalsete raamistikuklasside pärandamist. Enamik Springi funktsionaalsust saab rakendada mis tahes POJO-le:
Deklaratiivne lähenemine: Palju funktsioone, nagu tehingute haldamine ja turvalisus, saab rakendada deklaratiivselt, kasutades annotatsioone või XML-konfiguratsioone, mitte programmeerides:

Need põhimõtted muudavad Springi modulaarseks, paindlikuks ja mugavaks ettevõtte Java rakenduste arendamiseks.